Fotograaf Annela Samuel dokumentaalfotonäitus “Tehas nr 7- Linn-Utoopia”.
Sillamäe linnast ja inimestest valminud fotoprojekt on omamoodi jätkuks fotograafi Paldiski fotoprojektile „Salajase linna lood“, kuna mõlema linna ajaloost leiab palju ühist. Sillamäe on omamoodi meie oma “monocity”, mis hakkas kiiresti kasvama 1950ndate algul sinna rajatud uraanitehase ajal ja sai linna staatuse 1957. aastal.
Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Eesti taasiseseisvumine ja NSVL lagunemine mõjus paljudele linna inimestele raskelt ja mõnevõrra on kohanemine siiani käimasolev protsess. Kaamera ette jäid sel korral eelkõige linna elanikud, kes on tulnud NSVL ajal linna tööle ja jäänud siia ka pärast NSVL lagunemist.
Näitusel oli väljas valik 2018-2020 tehtud fotodest. Samuti oli näitusel vanu arhiivifotosid linnast ja inimestest, mis pärinevad Sillamäe muuseumist ja mida saadab heliribana kohaliku artisti Simoni projekt SÖMO. Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital. Fotod printis ArtSmart Prindistuudio

Leena Horma isikunäitusel oli väljas akvarell – ja akrüültehnikas, põhiliselt Hiiiumaal, valminud maastikumaalid. Leena maalib valdavalt vabas õhus ja peab seepärast loodust oma päris ateljeeks. Nii on näiteks piisad akvarellipaberil teadlik valik püüda kinni vihmasabinad. Nagu ilm pidevalt muutub – muutub ka maastik koos sellega. Akvarell on üks vahetumaid maalitehnikaid, mille juures sõltub tulemus õigetest vahenditest. Seejuures on väga oluline ka maalimiseks valitud kellaaeg – parim on varahommikune päikesetõus. Akvarellidel on Leena jaoks eriline värvi- ja valgusjõud. Märksõnadeks on läbipaistvus ja õhulisus. Akvarelli peab maalima keskendunult, kiiresti ja kartmatult. Maal luuakse enamasti märjale paberile sooviga saavutada dünaamilisus kahemõõtmelisel pinnal. Sarnaselt akvarelliga on ka akrüülmaal seotud veega ja nõuab osavust. Vesi seob kõike elavat: vaba vesi ja merelõhn läbi roostiku; vabaduse lõhn ja valge laeva ootamine; koos ühes paadis olemine-teelolek-äraminek-kulgemine, aga ka kellegi üle parda heitmine; paat silmapiiril – uus võimalus või vabadus olla ankrus, olla teekonnal.
Leena Horma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja ka õpetajakoolituse magistriprogrammi. Ta on tegutsenud kunstiõpetajana üldhariduskoolides ja kunstikoolides, aga ka näiteks Tallinna Botaanikaaias näituste kujundajana. Näitustega on esinenud Pärnus, Tartus, Tallinnas, Stockholmis, Sõrul, Kärdlas.

Erki Kannus (s.1958) tõi esmakordselt publiku ette oma viimasel aastal valminud maaliseeria. Ekspressiivses käekirjas õlimaalidelt vaatab (või ei vaata) vastu alasti naine. Kas vaataja neis erootikat leiab, on tema sisetunde küsimus, kuid autor ise ütleb, et Eros – eriti tema agressiivne aspekt – ei mängi maalimise protsessis mingit rolli. Pigem pehmus, ümarus, õrnus ja abstraktne emotsioon, mis leiab pildilise väljenduse naisfiguuris. Lühidalt, mitte Mars, vaid Venus.
Selle seeriaga paralleelselt ja varem on autor loonud ka väga kontrollitud, peenelt läbimaalitud teoseid, mille aluseks on rohkem verbaalne, jutustav sisu. Siinse näituse näiliselt hooletult loobitud värvilaigud ja rohmakas joonis on kaudselt alguse saanud sõpruskonnaga peetud krokiijoonistamise sessioonidest.

Autor ütleb: “Joonistades püüdsin keskenduda vähem keha anatoomilisele täpsusele ning rohkem joone kalligraafiale ja pintsli tantsule paberil.” Nii on ka need maalid nagu reegliteta, improviseeritud liikumine, mis ei erinegi väga joonistusest. Nad on enamasti kas monokroomsed või üles ehitatud paari-kolme värvi kontrastile.

Vastandiks sellele on näitusel mõned maalid, mis tegelevad just värvi ja vormiga. Aluseks on suure painduva peegliga fotosessioon, mis andis tõeliselt huvitavaid ja ootamatuid, peaaegu sürreaalseid kompositsioone. Värvid on voolavad ja rikkaliku koloriidiga.
Kunstnik avab näituse pühapäeval, 2. mail kell 14.00. Tagatud on inimeste hajutamine muuseumi aias. Samuti palume näituse külastajatel kanda maski. Vajadusel saab maski muuseumist.